kuulmislangusega kaasnevad probleemid lastel ja nende toetamise võimalused
Kuulmispuude tõttu ona takistatud helide tajumine, lapsel on raske määrata kindlaks heliallika asukohta ja liikumist ruumis. Kuulmispuudega lapse suhtlemisvõimalused on piiratud ning ta ei saa oma kõnet kuulmise abil kontrollida ja arendada. Kuulmispuudega lapse elukäigus on võtmeroll puude varajasel märkamisel, sest varajases eas tuleb lapsevanematel langetada tähtis otsus suhtlemisviisi osas. Viipekeele orienteerumine on üks, kuulmisjäägi ja verbaalse kõne arendamine ehk suuline õpetus teine võimalik tee, kahte võimalust võib ka kombineerida.
Tihtipeale märgatakse alles koolis, et lapsel on kuulmislangus, seda seoses tõsiste õpiraskustega mis koolis tekivad. Sagedased käitumisprobleemid on agressiivsus, impulssiivsus, eakohale mittevastav käitumine ning sõnakuulmatus. Kuulmisprobleemidega lapsi häirib keskmisest suurem lärm. Sooje ning julgustavaid sõnu nad tavaliselt ei mõista. Puudulik kõne ning kuulmisprobleemid põhjustavad ärritust, tihti võib laps tõmbuda omaette või muutuda agressiivseks.
Kuulmispuude mõju lapse üldisele ja suhtlusvõime arengule sõltub kuulmislanguse sügavusest, tekkeajast ja laadist, sellest kas lapsevanemad on kurdid või kuuljad. Ühelt poolt on kurtide, sealhulgas sünnipäraste vaegkuuljate seas kõrgharitlasi ja loovisikuid. Teiselt poolt kaasneb kuulmiskahjustusega sageli kognitiivseid ja motoorikapuudeid ning enamiku, kuid mitte kõikide vaegkuuljate kohta kehtib seaduspära, et õppe kestusest ja metoodikast sõltumata jääb nende keskmine lugemisoskus 4.-5. klassi, keskmised matemaatikaoskused jõuavad 6.-7. klassi tasemele. Paradoksaalne on asjaolu, et paljud kurtide paremaks toimetulekuks kuuljate maailmas rakendatavad tehnilised vahendid nagu TV-saadete varustamine subtiitritega, tekstiekraaniga telefonid jms. kaotavad oma mõtte, kui sünnipäraselt kurtide inimeste hea viipekeeleoskusega ei kaasne küllaldane kirjaliku teksti mõistmine.
Kõne ja suhtlemisoskuse arendamise kõrval vajavad kuulmispuudega lastel korrigeerimist ja arendamist ka teised arenguvaldkonnad, näiteks motoorika, sotsiaalsed oskused jne. Vajalik on kognitiivsete oskuste arendamine: kuulmisjääkide kasutamisoskuste kujundamine, kuulmis- ja rütmitaju arendamine, mõtlemise arengu toetamine, kujutluste täpsustamine ümbritsevast, matemaatiliste kujutluste loomine ja arendamine, kujutavate tegevuste arengu toetamine.
Kuulmislangusega last toetab suultlugemine. Õpetaja peab olema kuuldav ja nähtav ning peab rääkima loomuliku ja tavalise hääletugevusega. Enne korralduse andmist püüda kuulmislangusega lapse tähelepanu. Anda kaasõpilastele sõna nimeliselt ning vajadusel korrata nende öeldut, kuna kuulmislangusega lapsel on raske jälgida klassis toimuvat vestlust. Kuulmislangusega õpilane peaks istuma võimalikult ees.
Tihtipeale märgatakse alles koolis, et lapsel on kuulmislangus, seda seoses tõsiste õpiraskustega mis koolis tekivad. Sagedased käitumisprobleemid on agressiivsus, impulssiivsus, eakohale mittevastav käitumine ning sõnakuulmatus. Kuulmisprobleemidega lapsi häirib keskmisest suurem lärm. Sooje ning julgustavaid sõnu nad tavaliselt ei mõista. Puudulik kõne ning kuulmisprobleemid põhjustavad ärritust, tihti võib laps tõmbuda omaette või muutuda agressiivseks.
Kuulmispuude mõju lapse üldisele ja suhtlusvõime arengule sõltub kuulmislanguse sügavusest, tekkeajast ja laadist, sellest kas lapsevanemad on kurdid või kuuljad. Ühelt poolt on kurtide, sealhulgas sünnipäraste vaegkuuljate seas kõrgharitlasi ja loovisikuid. Teiselt poolt kaasneb kuulmiskahjustusega sageli kognitiivseid ja motoorikapuudeid ning enamiku, kuid mitte kõikide vaegkuuljate kohta kehtib seaduspära, et õppe kestusest ja metoodikast sõltumata jääb nende keskmine lugemisoskus 4.-5. klassi, keskmised matemaatikaoskused jõuavad 6.-7. klassi tasemele. Paradoksaalne on asjaolu, et paljud kurtide paremaks toimetulekuks kuuljate maailmas rakendatavad tehnilised vahendid nagu TV-saadete varustamine subtiitritega, tekstiekraaniga telefonid jms. kaotavad oma mõtte, kui sünnipäraselt kurtide inimeste hea viipekeeleoskusega ei kaasne küllaldane kirjaliku teksti mõistmine.
Kõne ja suhtlemisoskuse arendamise kõrval vajavad kuulmispuudega lastel korrigeerimist ja arendamist ka teised arenguvaldkonnad, näiteks motoorika, sotsiaalsed oskused jne. Vajalik on kognitiivsete oskuste arendamine: kuulmisjääkide kasutamisoskuste kujundamine, kuulmis- ja rütmitaju arendamine, mõtlemise arengu toetamine, kujutluste täpsustamine ümbritsevast, matemaatiliste kujutluste loomine ja arendamine, kujutavate tegevuste arengu toetamine.
Kuulmislangusega last toetab suultlugemine. Õpetaja peab olema kuuldav ja nähtav ning peab rääkima loomuliku ja tavalise hääletugevusega. Enne korralduse andmist püüda kuulmislangusega lapse tähelepanu. Anda kaasõpilastele sõna nimeliselt ning vajadusel korrata nende öeldut, kuna kuulmislangusega lapsel on raske jälgida klassis toimuvat vestlust. Kuulmislangusega õpilane peaks istuma võimalikult ees.