Kuulmislanguse käsitlused
Kuulmislangusega on tegemist siis, kui inimese kuulmine hälbib tavapärasest: ta kas kuuleb halvemini või ei kuule üldse. Kuulmislangus võib olla pärilik või elu jooksul omandatud. Elu jooksul omandatud kuulmislangust esineb kahte tüüpi: kõne-eelne ja kõnejärgne kuulmislangus.
- Meditsiiniline käsitlus- kuulmislangusesse suhtutakse kui puudesse ehk meditsiinilisse probleemi, mida saab ja on vaja ravida või kompenseerida. Olulised on kuulmislanguse mõõdetavad kriteeriumid: aeg (kaasasündinud või omandatud kuulmislangus), koht (millises heli vastuvõtu organis kahjustus asub) ja sügavus (kuulmislanguse aste kas kerge, mõõdukas, raske või sügav).
- Sotsiaal-kultuuriline käsitlus- kuulmislangusesse suhtutakse kui keelelis-kultuurilisse eripärasse, mis rikastab ja mitmekesistab ühiskonda. Sotsiaal-kultuuriline käsitlus arvestab ja hindab kuulmislanguse mõõdetavate kriteeriumide asemel kuulmislangusega isiku hinnangut olukorrale ja tema võimet sellega toime tulla. Sotsiaal-kultuurilisest vaatenurgast hinnatuna ei peeta peamiseks kuuljate hulka integreerumist vaid viipekeele ja kurtide kogukondliku kultuuri arendamist ja hoidmist. (Reilson, 2007).